Pelgulinna Gümnaasiumi külastus

Pelgulinna Gümnaasiumi külastus avas mu silmad selles osas, kui palju on haridustehnoloogil koolile pakkuda ning kui oluline on sellise ametikoha olemasolu haridusasutuses. Kui Pelgulinnas on lood hariduse ja tehnoloogia ühendamisel head, siis tuleb mõista, et tegemist on siiski väga eeskujuliku näitega ja kahtlemata ei saa eeldada, et samad lood on üle Eesti kõigis koolides. Kuna ma ei ole tegelikult üldse üheski Eesti üldhariduskoolis käinud pärast seda, kui ise gümnaasiumi lõpetasin (ja see oli ammu!), siis olin kõigest nähtust ning ka kursusekaaslaste räägitust positiivselt üllatunud – ma ei teadnud, et meie koolides nii vahvaid tegevusi tehnoloogia-alal tehakse.

Minu kokkupuuted haridustehnoloogiaga on seni piirdunud sellega, mida olen näinud oma laste koolides. Elasime aastaid Itaalias ja nad käisid Firenze Rahvusvahelises Koolis, praegu aga Eesti Rahvusvahelises Koolis, milles sellest sügisest alates ma ka töötan (abiõpetaja ja akadeemilise toetajana). Seega minu teadmised koolides kasutatavast tehnoloogiast on senini väga piiratud ning olen sellel kursusel selleks, et neid teadmisi saada. Seejuures pole minu huvi edaspidi asuda tööle haridustehnoloogina, vaid saada sellelt kursuselt juurde teadmisi, mis aitaks luua paremaid tooteid ja teenuseid koolides kasutamiseks. Pelgulinna Gümnaasiumi külastamine oli suurepärane sissejuhatus teemasse.

Loomulikult hakkasin ma esimese taristuseminari kohtumise ajal ja järel võrdlema, kuidas on lood kooli taristuga “meil”, ehk siis ISEs (International School of Estonia on kooli ametlik nimi). Kool on väga pisike, Pelgulinna Gümnaasiumiga võrreldes suisa kääbuskool – selles on u 130 õpilast alates preschooli klassist (3-4-aastased) kuni 12. klassini. Selle preschooli (tõlkes ‘eelkool’) ja sellele järgnev receptioni (‘vastuvõtuklass’ ehk aasta enne 1. klassi, 5-6-aastased) lapsed käivad koolis täiskoormusega nagu teisedki, kella 8.30st kuni 15.30ni ja neil toimub õppetöö täpselt samamoodi nagu suurematel lastel, hoopis erinevalt Eesti lasteaedade päevakavast.

Koolis töötab haridustehnoloog (technology integration specialist), kelleks on tore Kreeka neiu Glyka Karagiorgou, kes on õppinud haridustehnoloogiat Kreeka Pireuse ülikooli magistriõppes. Tema tööülesanded hõlmavad kõike tehnoloogia- ja IT-alast, välja arvatud võrgusüsteemid, mis on väljastpoolt tulev teenus. Uurisin temalt lähemelt ISE taristu ja tema tööülesannete kohta ning paistab, et ta on samamoodi ülekoormatud nagu Eesti koolide haridustehnoloogid. Tema ülesannete hulka kuulub isegi kooli kodulehe haldamine, mis on minu arust küll liig ja läheb tema teemast välja. Ta ise ütleb, et unistab võimalusest anda tehnilised ülesanded (tarkvara uuendamised, kasutajakontode tegemised jms) kellelegi teisele teha.

ISE on juba neli aastat olnud üks-ühele iPadi kool, ehk siis igal õpilasel on oma iPad, mida nad kasutavad koolis ja vajadusel võtavad ka koju kaasa. Kuna iPadid hakkavad juba otsast vananema, on lähiaastatel suurem ümbervahetamistöö vaja ette võtta. Koolis on umbes 40 Maci arvutit, kusjuures arvutiklassi ei ole (ei ole ka arvutiõpetuse tunde). Igas klassis on kasutamiseks üks või paar arvutit, lisaks üldkasutatavad arvutid kooli raamatukogus ning kooli koridoris seina ääres asuvas nö arvutikohvikus. Olen möödaminnes näinud isegi neid 3-aastaseid õpilasi seal arvutikohviku arvutites õpetajate juhendamisel joonistamas. Lisaks lauaarvutitele ja tahvelarvutitele on kasutuses 15 Windowsi operatsioonisüsteemiga sülearvutit, mida kasutavad vanemate klasside õpilased juhul, kui vajavad neid oma projektide tegemiseks. Sel õppeaastal on plaan läbi viia suurem bring-your-own (too-kaasa-oma-seade) programm gümnaasiumiklassidele, mille puhul õpilased hakkaks koolis rohkem kasutama oma sülearvuteid, järgnevatel aastatel seda programmi laiendatakse nooremate klasside suunas, kuni 6. klassini välja.

Taristu osas veel: koolis ei ole nutikaid seinatahvleid, sellele ei nähta vajadust. Küll aga on pooltes klassides teleriekraanid, mis ühendatud Apple TVga, nendelt saab vaadata slaide, videosid jms. Praegu on toimumas projektorite väljavahetamine, uued projektorid on interaktiivsed, puuteekraaniga. Ka senised projektorid olid juhtmeta ühendatavad. See on oluline, kuna projektorid peavad kiirelt ühilduma ka sülearvutitega, mida õpilased ise kooli kaasa toovad. Sel aastal saadi ka 3D-printer ja see on disainitundides aktiivses kasutuses.

Robootika on koolis populaarne, väikesed lähevad Robotexile võistlema, suuremad võistlvad sel aastal Bulgaarias rahvusvaheliste koolide robootikavõistlusel. BeeBot, millega Pelgulinna kooli külastusel nii tore mängida oli, on samuti plaanis noorimatele klassidele hankida.

Taristu osas on plaanides praegu suure tegevuste ala loomine: see saaks olema avar ala, kus oleks korraga nii Legod kui meisterdamine, puutöö, elektroonika ja robootika. Unistuseks oleks aga saada õppeköök, kus saaks nii kokandust teha kui ka õpetada teadust läbi kokanduse.

Aga lähemalt nüüd sellest, kuidas tehnoloogia õpilasteni viiakse. Arvutiõpetuse tunde ei ole koolis seetõttu, et kogu tehnoloogiaõpetus on õppekavasse integreeritud. Siinkohal peaks mainima, et tegemist ei ole Eesti õppekavaga, vaid rahvusvahelise Interational Baccalaureate õppekavaga. Kuni 5. klassi lõpuni lähtub õppekava teemadest, kusjuures teemade käsitlemisel on õpetajatel üsna vabad käes.

Näide: 5. klassis on kooliaasta esimeseks teemaks peace – ‘rahu’, mistõttu klassiõpetajaga koostatakse grupitööna plakateid ja infograafikuid, mis selgitavad, kuidas käituda, kui sõbrad avaldavad survet tegema midagi, mida sa tegelikult teha ei taha; kirjutatakse ümber tuntud lugusid teise inimese perspektiivist (a la Punamütsikese lugu hundi vaatenurgast), eesmärgiga pöörata tähelepanu arvamuste paljususele; muusikatundides mõeldakse välja laul rahu teemal (tegemist on klassi omaloominguga ja tulemused on erinevad – mõni klass räägib globaalsest rahust, mõned sallivusest, mõned heade sõprade tähtsusest), klassist osad laulavad, osad mängivad pilli, osad teevad juurde muusikavideo, tulemust esitletakse oma koolikaaslastele; kunstitundides tehakse installatsioone rahu teemal jne. Sama üldist teemat käsitletakse väga paljude eri tahkude alt.

Fotol on näha viiendat klassi külastavad NATO küberkaitsekoostöökeskuse töötajad (vasakul on USA mereväeohvitser, paremal Kreeka major), kes olid klassi kutsutud kooli haridustehnoloogi poolt, toetamaks “rahu” teemat.  Nad rääkisid ja arutlesid õpilastega NATO ja küberkaitse teemadel ja selgitasid, miks koostöö küberkaitse teemadel aitab hoida rahu maailmas. Jutuks tuli muuhulgas interneti sünnilugu, pahavara ja viirused, häkkimine ja häkkimisvõistlused, küberrünnakud Eesti vastu pronkssõduri teisaldamise järel, NATO riikide poliitiline ja militaarne koostöö, sõjalised ja kübermissioonid jne. Pildil on näha ka, et USA ohvitser hoiab käes iPadi, millest peegeldab AppleTV kaudu teleriekraanile videosid ja pildimaterjali räägitava teema kohta.

Haridustehnoloog töötab koos klassi- ja aineõpetajatega ja leiab iga teema jaoks vajaminevad tehnoloogilised lahendused ning aitab neid lahendusi ellu viia. See omakorda tähendab, et enne lahenduste õpetajatele pakkumist tuleb neid testida ning seejärel on neid tihtipeale vaja ka õpetajatele “maha müüa” või lihtsalt selgeks õpetada, mis kõik võtab aega. Õnneks on õpetajad küllalt avatud ja lähevad hea meelega pakutavaga kaasa.

Mõtlemine haridustehnoloogia üle koolis pani mind aru saama: meil ei ole tegelikult aimu, milliseid oskusi on meie õpilastel vaja kümne aasta pärast. Me saame ainult anda endast parima ja püüda seda aimata ning valmistada nad ette nii hästi kui oskame. Seetõttu võiks haridustehnoloog kindlasti olla koolis see isik, kes on kursis kõige uuemate innovatsioonidega ja moodsaimate teemadega tehnoloogiamaailmas, et tuua see info nii õpetajate kui õpilasteni.