M. David Merrilli “kivike tiigis” õppedisaini mudel

Õppedisaini aluste kursusel oli ülesandeks kahe artikli abil tutvuda M. David Merrilli “kivike tiigis” õppedisaini mudeliga ning see lühidalt kokku võtta. Et teemat paremini mõista, kasutasin lisaks veel paari materjali.

Merrilli “kivike tiigis” mudel (A Pebble-in-the-Pond approach) on osa tema õppimise põhialuseid sõnastavast õppeteooriast, mida ta on kokkuvõtvalt nimetanud kui “Õpetamise esimesed põhimõtted” (First Principles of Instruction). See teooria  ja teooriat rakendav mudel on alternatiiviks traditsioonilisele õppesüsteemide arendamisviisile ehk ISDle (ISD: Instructional Systems Development) ning seejuures ISD tugiraamistikule: ADDIE mudelile (Merrill 2008: 20–21; Merrill 2002: 44).

Et mõista Merrilli teooria ja mudeli uuenduslikkust, on vaja teada, millele see vastandub. ADDIE mudeli kohaselt saab õppevahendite kavandamine üldjoontes jagada järgmistesse etappidesse:

  • analüüs (Analysis);
  • kujundus (Design);
  • arendus (Development);
  • juurutamine (Implementation);
  • hindamine (Evaluation)

(Wikipedia 2016).

ADDIE mudeli, nagu üldisemalt kogu ISD puhul ei täpsustata tegelikku õpetatavat sisu enne kui arendusfaasis. Eesmärgid, mida sätestatakse küll juba analüüsifaasis, on pelgalt sisu abstraktsioonid. (Merrill 2002: 35)

Merrilli teooria “Õpetamise esimestest põhimõtetest” sätestab, et õpetamisele annavad konteksti päriselu ülesanded ja probleemid ning õppefaasid on:

  • aktiveerimine (Activation) – õppija kasutab tegevuses varasemaid asjassepuutuvaid teadmisi;
  • selgitav esitamine (Demonstration) – õppija vaatleb õpitavate oskuste esitlust;
  • rakendamine (Application) – õppija kasutab uusi õpitud oskusi;
  • seostamine (Integration) – õppija lõimib uued teadmised oma igapäevaeluga (Merrill 2007: 2–3).

Neid põhimõtteid saab ellu viia kõige paremini “kivike tiigis” mudeli abil. Mudeli kese ehk esimene samm õpetamise kavandamisel on tuvastada kogum päriselu ülesandeid, mida õpetama asutakse. Need on mudelis justkui kivi, mis vette visatakse. Kivist veepinnale tekkinud virvendused tähistavad piltlikult järgmisi samme mudeli rakendamisel. Teise sammuna tuvastatakse samalaadsete, kuid kasvava keerukusega ülesannete sari, kolmandaks virvenduseks on nende ülesannete lahendamiseks vajaminevate osaoskuste väljatoomine. Kõik need sammud siiani on konkreetselt seotud õpetatava sisuga, ilma üldse arvesse võtmata, kuidas või mis meetoditega õpetama asutakse. Selle mudeli järgimisega kindlustatakse, et teadmised ja oskused, mida õpetatakse, on asjassepuutuvad ja omavahel lõimitud. Alles seejärel, kui õpetatav sisu on põhjalikult läbi mõeldud, jõutakse “virvenduse” juurde, mille puhul leitakse selle sisu edasiandmisele kõige paremini kaasa aitav õppestrateegia. Seejärel saab liikuda edasi järgmisesse faasi, milleks on õpetaja-õpilase vahelise vahelüli valimine või loomine ja viimaseks faasiks mudelis on õppedisaini valmimine. (Merrill 2002: 35-36; Merrill 2007: 40-42)

Mudelit kujutab piltlikult alljärgnev joonis (Merrill 2007: 42):

pebble

Merrilli mudel kindlustab, et teadmised, mida õpilastele antakse, on just need, mida õpilased vajavad – nende teadmiste läbimõtlemine ja omavahel seostamine on selle mudeli puhul õppedisaini aluseks. Õppestrateegia, kasutajaliides ja õppedisaini tootmine on allutatud edastatavatest teadmistest tulenevatele vajadustele, mitte ei täideta olemasolevat õppedisaini sisuga ja ei vaadata, kuhu sisu võiks paigutuda olemasolevas disainis. See mudel on suurepärane, kui tegemist on õpetatavate teadmistega, mida saab kõigepealt “kivikeseks” kokku koguda ja seejärel “virvendustes” laiendada. Samas ei saa seda mudelit rakendada, kui soov on, et õpetatav sisu tekiks õpilaste-õpetajate koostööst või kui õppedisaini looja ei tea, mis on see sisu, mida õpilased kõige rohkem vajavad. Sellisel juhul jõutakse konkreetse õppesisuni õppijate omavahelises koostöös või õpilaste-õpetaja interaktsioonis ning seda lõpptulemust pole võimalik alguses konkreetselt määratleda.

Kirjandus:

Merrill, M. D. (2002). A pebble-in-the-pond model for instructional design. Performance Improvement, 41(7), 39-44.

Merrill, M. D. (2007) (In Press-b). First Principles of Instruction. In C. M. Reigeluth & A. Carr-Chellman (Eds.), Instructional Design Theories and Models III. Mahwah: Lawrence Erlbaum Associates Inc.

Merrill, M. D. (2008). Reflections on a four decade search for effective, efficient and engaging instruction. In M. W. Allen (Ed.), Michael Allen’s 2008 e-Learning Annual (Vol. 1, pp. 141-167). http://mdavidmerrill.com/Papers/Reflections.pdf

Wikipedia (2016) https://en.wikipedia.org/wiki/ADDIE_Model

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s